Guess i had to go that place, to get to this one!

Kuulan Riho Sibula versiooni loost “muu ei loe”, mida võite ka mängima panna. Sest tänane postitus räägib täpselt sellest, et “keegi oma soojad käed, sulle õlgadele säeb – selge kõik on korraga – MUU EI LOE!”

Jagan Teiega oma kõige süngemat hetke. Seda kõige süngemat osa ei ole ma mitte kellelgi rääkinud. Ja kuna Te mind ei tea (va mõned üksikud) siis ma julgen seda jagada ja loodan, et kõik kellel on praegu VÄGA raske, te saaks aru, et KÕIK LÄHEB PAREMAKS!

Ma olin juba mõnda aega olnud naiste tugikeskuses, kui koju tagasimeelitamisele/ähvardustele/mainuplatsioonile oli korraks järgnenud vaikus. Ma otsustasin, et nüüd on turvaline käia emal külas. Kui me hakkasime sealt tagasi tulema siis meil oli ca 10 minutit, et minna bussilt rongile. Sama liini mõlema suuna rongid käisid paariminutilise vahega. Mul oli suht võhm väljas, et saada käru, lastega ja kohvritega bussile – marsale. Ja me tulime bussilt maha ja mu suurem laps ütles:”vaata emme, rong tuleb.” Olles täiesti kurnatud kõigi viimase aja sündmustest ja sellest tunniajasest marsasõidust me jookime sinna rongi peale. Ja siis piletit ostes tuli välja, et me oleme vale rongi peal. Me sõidame vastassuunas. Mul olid kontol veel viimased rongipileti raha. Ja ma istusin valele rongile.

Me läksime maha järgmises peatuses. See oli kuskil metsavahel. Mõtlesin, et saan kellegi järgi kutsuda, aga mul sai aku tühjaks juba enne kui rongilt maha saime. Mul ei jäännud muud üle kui minna bussipeatusse ja oodata järgmist bussi -mis tuli 6!!!! tunni pärast. Ma ei näinud seal muud kui põldu ümberringi. Ma olin NIII VIHANE enda peale aga üritasin seda varjata, sest kui lapsed oleks paanikasse läinud – oleks pekkis. Nii me siis istusime seal ja ma üritasin neid lõbustada ja ma arvan, et 1,5h ca pärast jäid nad magama. Üks kärus ja teine maas mu kampsuni peal pikutades ja pea mu põlvedele toetades. Ja mina sain sealsamas närvivapustuse. Ma hakkasin lihtsalt nutma. Mu peas keerlesid ainult mõtted kuidas ma ei saa üldse eluga hakkama? Miks ma olen olnud oma elus kõigis nendes olukordades? Millega ma seda ärateeninud olen? Ma jõudsin oma mõtetega nii musta auku, et ma otsustasin minna tagasi rongipeatuse juurde ja lihtsalt järgmise alla viskuda. Ja ma jätsin oma lapsed sinna bussipeatusse ja läksin rongipeatusse. Seal oli mingi 100m vahet. .

See on olnud minu lahkumishetkest ilmselt kõige süngem hetk. Võibolla ma lihtsalt ei teadnud kuidas kõike seda juhtunut aktsepteerida. Kuidas sellega leppida ja eluga edasi minna. Mul on olnud veel raskeid hetki peale seda, aga mu lapsed on alati pannud asjad perspektiivi. Seega ma tahan Teile öelda, kui keegi on olnud kuskil nii sügavas pimeduses ja sellest välja tulnud, siis palju õnne! Ja kui keegi pole veel sellist hetke kogenud, siis ma soovin, et te ei peaks seda kunagi tegema. Aga kui te peaks sinna punkti omadega jõudma, siis ma garanteerin, KÕIK LÄHEB PAREMAKS. Ma võin seda Teile lubada. Igaüks meie ümber võib jõuda sinna punkti. Ärge hoidke seda kõike enda sees. Pange see kirja, rääkige sellest ja ma luban, et päeva-nädala või kuuaja pärast te loete seda ja mõtlete:”Wow, ma ei taha enam kunagi niimoodi tunda!” Aktsepteeri toimunut-tegele tagajärgedega ja mine eluga edasi.

Kuna uus rong lähenes mõne aja pärast, jõudsin ma tulla mõistusele, et MIDA MA OMETI TEEN!!! Ja ma hakkasin minema ruttu tagasi laste juurde, kui ma koperdasin ja lõin jala ära. Teate nagu filmides need möirged mida inimesed valla lasevad kui neile kellegi surmast teatakse? Vot selline möire tuli mu seest välja ja ma ei saanud seda kontrollida, kuni hing sai otsa ja see lõppes ise.

Ja sellega lõppesid ka pisarad. Ma läksin laste juurde, silitasin rahulikult nende päid kui nad nohisesid ja mõtlesin suletud silmadega et “Kõik saab korda. Me tuleme sellest olukorrast välja, me paraneme sellest suhtest, ma saan nende laenudega ükspäev hakkama ja mu lastest kasavad tublid inimesed” – ja uskuge mind, kui te niimoodi mõtlete, siis Teie elu muutub. Muutub ainult paremaks.

Seal maas istudes ja suurema poisi pead silitades ja rahunedes ma märkasin, et üle tee on maja, mille ees seisab auto. Saate aru jah? See oli seal koguaeg, ma olin lihtsalt liiga närvis varem, et seda märgata. Äratasin suurema poisi üles ja võtsin kompsud ning läksin uksele koputama ja nad viisid meid linna, kust me saime bussiga koju.

Vale rongi peale istumine oli viimane piisk minu karikasse. Niigi ma võitlesin kompleksiga, et mina olenkõiges süüdi. Ma arvan, et mulle oli ettenähtud sel hetkel seal põldude vahel olla ja kõik enda seest välja karjuda. Autosse istumise hetkeks oli möödas ca 3h kui me seal kokku olime.

Mul on raskeid hetki ka hiljem olnud aga ma alati mõtlen mõtteid mida lõpuks rahunedes mõtlesin. “KÕIK läheb PAREMAKS” Ja ma ei taha enam mitte kunagi tunda nagu ma sellel hetkel tundsin. Ja tänaseks ma saan öelda, kõik lähebki järjest paremaks.

Ma tegelikult mõtlen ja analüüsin 24/7 olukordasi mis on olnud. Hommikust postitust ma näiteks hakkasin kirjutama kell 4 hommikul, sest mul sai uni otsa, kuna isegi läbi une mõtlesin viimasele kohtumisele oma endise mehega ja mul jõudis kohale mida ma vältisin sellega, et võtsin kõrvalise isiku kaasa. Aga eks see paranemine võtabki aega. Kõik muu liigub ka tõususuunas ja kõik saab ükspäev korda. Ka mina.

Annan lihtsalt teada, Te pole üksi.
We´ll walk this road together, through the storm, whatever weather, cold or warm.

Igatahes, järgmine postitus tuleb juba asjalikum. Räägin mis killu mulle üks võlausaldaja maha pani ja käes on numbripostituse aeg ka. Olge tublid ja toetage üksteist.

Teie võlglane!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s